24. V–19. X 2025

Mikkeli muuseum

“Kunstisõltuvus. Reigo Kuivjõgi kunstikogu”

Kuraator: Aleksander Metsamärt

Iga erakogu näitus on ka näitus kunstikogujast endast, koguja persooni näitamine. Antud juhul on see lisaks näitus kunstisõltuvusest, nagu näituse pealkirigi viitab. Ja see pole mingi dramaatiline liialdus, vaid näituse publikuürituste käigus jagaski Reigo Kuivjõgi kohaletulnutega kurbnaljakaid lugusid, kuidas ta on kunstioste oma lähedaste eest varjanud. Nagu üks tõeline sõltlane, kes lubab, et enam nii ei tee, aga sisimas teab, et ega ta teisiti ei saa. Isegi kui raha polnud, siis “ostis” ta ikkagi kuidagi… kunsti juurde, iga kord. Sellest sai motivatsioon raha kokku ajada, et pilt kätte saada. Ja saigi, nagu sõltlased ikka saavad.

Kuid kunstikoguja identiteediga on lood keerulised ja seda sõna ta ei salli, olevat liialt kitsas. Ostmisel, justkui kauba peale, on hoopis saadud teda eluteel saatnud sõprussuhted kunstnike ja teiste kunstihuvilistega, mida ta ise kõige olulisemaks peab. Selles suhtes on Reigo Kuivjõgi mitmes mõttes kunstituru mustereeskuju – ostab ja kogub seda, mis teda kõnetab, mitte seda, mida keegi talle soovitab või mis on hetkel n-ö kuum kaup. Ta ajab taga unikaalseid ja huvitavaid teoseid ega karda kohe kindlasti seejuures riskida. Mingis mõttes polegi ju oma kaasaegset kunsti ostes võimalik liialt riskida. Toetades ostuga (noore) elujõulise kunstniku tulevast teekonda, toodab see endas juba teatavat emotsionaalset intressi, nagu ka kunstiteose nautimine oma koduseinal.

Kuriositeetide kabinet

Kogu väljapanek on pehmelt öeldes unikaalselt hea. On tõelisi haruldusi, nagu näiteks Leonhard Lapini hüüatuste seeria aastast 1971. On klassikuid, nagu Tiit Pääsuke, Jaan Elken, Enn Põldroos, Sirje Runge jpt (soovitan sirvida näituse kataloogi neil, kes näitusele ei jõudnud). On unikaalseid saamislugusid, nagu Peeter Alliku “Arnold Rüütli kass” (2000), kus kassi kuuluvus sai tuvastatud alles pärast teose ostmist – ja pärast selle loo kuulmist ei saagi Alliku teost enam teisiti näha.

On statement‘e sõprusest, nagu Robin Nõgisto kaugelt äratuntavad värvikirevad omamaailmad, sh näituse reklaamplakatitel. On hierarhiatest mööda vaatamist, nagu suur Navitrolla maal “Makroplasti tervitus” (2023), mis on väidetavalt üldse selle kunstniku esimene ülesastumine Eesti Kunstimuuseumi (filiaali) näitusel. On maale, mida keegi teine nende julgete või pigem veidrate, ebakonventsionaalsete (mõnede jaoks kindlasti ka rõvedate) motiivide pärast ei ostaks, nagu Maarit Murka “Mitte maal” (2018). On põnevaid liikumisi, nagu näiteks üks Kaido Ole maal, mis sai läbi juhuse avastatud ühest Narva hostelist, mis oli sinna rippuma unustatud 1990. aastatel ja mille Kuivjõgi siis Ole teise maali – “Vaikelu musta surmaga” (2011) – vastu välja vahetas. Nentides ise, et eks see on nagunii selline teos, mida teised kogujad esmajärjekorras ei taha, aga mis teda seda enam kõnetab.

Mida siin pole, on koguja lemmikteos või kõige kallim teos. Seda polevat lihtsalt võimalik määrata. Esiteks on kogu nõnda suur, et kogujal kipub lausa järg käest minema, kus või millise sõbra koduseintel üks või teine teos parajasti on deponeeritud. Holger Looduse peaaegu kolmemeetrise laiusega kahe meetri kõrgust maali “Rootsi eeter” (2010) nägi koguja väidetavalt esimest korda alles selle näitusele saabudes. Ja ka kunsti hindadest kirjutamisele ei ole mõtet trükimusta kulutada, sest kõige kõrvalt, millega Reigo Kuivjõgi Eesti kunstiväljal tegeleb, ei jääks tal ealeski aega, et teostele uusi hinnasilte arvutada. Ühtegi teost ta oma kogust ära müünud ei ole ega kujuta end ka ette seda kunagi tegemas.

Kui näitusel väga pingutada kunstikogu läbiva fookuse või teema otsimisega, siis julgeksin öelda, et tuleb esile teatav “Tartu kunstnike” jutustav ja rohkem figuuride poole kaldu visuaal. Iga pildi ees seistes saab endale hõlpsasti ette kujutada dialoogipartnerit, kes asub vaatajale innukalt südamelt ära rääkima suurt ideed ja muret, milles ta loodud sai ja mis teda kannab. Isegi Sirje Runge 1990. aastate minimalistlikud teosed mõjuvad selles seltskonnas jutukalt, kuigi need pole mitte Tartus, vaid Tallinnas loodud. Kohe tundub, nagu oleks ka neil miski sügav elutõde sees peidus, ja tahaks nii väga teada, mida kunstnik selle teosega ikkagi mõtles. Kuigi teame, et ärevalt ja süsteemselt otsiva mõistusega ei ole alati kasulik lahata seda, mis eeskätt tunnetele rääkima peab.

Iga teos siin näitusel ja/või kogus on lihtsalt nii isikupärane ja iseseisev, et selle kokku kureerimisel ei olekski saanud (ka ruumi piiratust arvestades) vältida seda pidu ja pillerkaari – erinevate dialoogide suminat, mille kirev seltskond seintel näitusesaali toob. Selles mõttes ongi kahju ainult sellest, et Mikkeli muuseumis nii vähe ruumi on.

“Kriitika”

Tõepoolest, äärest ääreni täis topitud näituseruumis kaob lõpuks ära teatav võimalus või võime teoseid eraldiseisvalt vaadelda. Paratamatult liigub vaataja instinkt n-ö piltide tarbimise ja nende saamislugude üle mõtisklemise suunas. Kogu lugu on lihtsalt niivõrd isikupärane. Tahaks kõike teada: millal osteti, kelle käest osteti, mis hinnaga, mis lugu seal taustal on? Ja mida kunstnik kogujale juurde rääkis? Sest minu arusaamist mööda olid vähemalt kõik sel näitusel olevad teosed ostetud kunstnikelt endilt. Lisaks: kas see või teine teos läheb tulevikus rohkem hinda ja kui palju see praegu maksaks? Jne.

Muide, väljapanek laieneski esialgsest esimese korruse näitusesaalist muuseumi teisele korrusele muude püsieksponaatide vahele, kus see imelikult efektselt sealsete portselanfiguriinidega koos tööle hakkas. Teoseid sai riputatud ka trepihalli ja üks pilt oli isegi peaaegu tualetti trüginud – see oli muidugi trikster Alexei Gordini “Nimeta” (2021).

Tundub, et jutuvestmine ja lood üldse on nagu uus sõltuvust tekitav narkootikum kunstiväljal. Näen isegi, kuidas korduvalt näitust külastanuna on silme ees peamiselt need teosed, millega seotud lood tundusid kõige haaravamad. Võib-olla tuleneb lugude tõusev populaarsus tõsiasjast, et see aitab kompenseerida teatavaid vajakajäämisi treenitud silma või oskuste osas pilte “lugeda” ja suuta nendega vastakuti samas ruumis seista, ilma et tekiks ebamugavustunne, et pilte “ei mõisteta”.

Tõsi, lugude jutustamine aitab vaatajal soorituspinge näitusesaalis maha võtta ja lihtsalt vaadata. Ent üritades pilti “ära seletada”, võib järgi jääda vaid kuiv analüüs, ei mingit vaatamisrõõmu. Seega, ringkäike, lugude rääkimisi oleks võinud ehk rohkemgi olla, nähes, kuivõrd populaarsed need vähesed toimunud publikuüritused olid.

Peeglike, peeglike seina peal, mis on hea kunst, mida koguda?

Nagu kõik kunstikogud, on ka see kogu peegeldus nii kogujast endast kui ka ajastust, millal see sündis. Antud juhul on kõnealuse kogu näitus ka peegeldus Eesti kunstituru buumist kui n-ö kunstipeost, mida jääb näituselt lahkudes meenutama visuaalne pohmakas. Ja kui veab, siis samuti teatav kunstisõltuvus, mille avaldumise päästikuks selle ainulaadse kogu osaline väljapanek vabalt võib osutuda.

Seega, pidu jätkugu, isegi kui vahepeal on (kunstiturul) toimunud kainenemine, väljas on juba valge ja peosaalis tuled kustu pandud. See näitus mitte ainult ei peegelda kogujat ja tema aega, vaid loob ka iseseisvalt juurde uusi peegeldusi. Täpselt nagu Kiwa teos “Spiegel im spiegel” (2014, suurtähed F, U, C ja K raamitud peeglil, 61 x 76 cm) seda teeb.

Gertu Lepik von Wirén on kunstinõustaja, kes on uurinud kunstiturgu ja -oksjoneid ning teeb ka kunstialaseid giidituure ja publikuprogramme.